Mõte, et noorus on täitsa hukas, hajus hetkega, kui kaks väikest 6-aastast tüdrukut mulle võidu Eesti ja Tartu hümni ning „Jää vabaks Eesti merd“ laulsid. See armas vahejuhtum leidis aset Tartus, Juku Mängumaal, 5. aprillil 2007. aastal, nüüd juba 7-aastase Linda sünnipäeval. Ohoo, kui palju lapsi seal oli!
Mänguvaimustuse keskel õnnestus mul mõnelt neilt siiski mõned küsimused küsida, kuigi mõte, et keegi neist 6-7-aastastest midagi Euroopa Liidust teaks, oli suhteliselt utoopiline. Siiski võttis 8-aastane Vidrik EL-i kokku lühidalt ja täpselt sõnadega: „Noo, see on mingisugune selts. Sa ise ei tea või? “. Sünnipäevalaps lausus: „Ma ei tea… See on koht, kus minu issi töötab“.
Minu teise küsimusele: „Kas teile Eestis elada meeldib?“, vastasid lapsed, nii palju, kui mul neid sõna otseses mõttes kinni püüda õnnestus, üksmeelselt: „Jaa!“
Loona-Paula mainis ka ära, et meeldib sellepärast, et kõik räägivad siin eesti keelt. Kui ma siis väitsin, et mõned ju ei räägi, tõdes ta karmi teadmisega: „Jah. Nad ei hoia eesti keelt puhtana!“
Irma (5) üllatas aga sellega, et talle meeldib Eestis kõige rohkem, „sest siin saab kaugele sõita“.
Kaks väikest laulusuud Kirke ja Eva-Liisa kiitsid Eestit taevani, sest nad on ju siin sündinud ja siin on „hästi mõnna olla.“
Linda oli endas aga kindel: „Mulle meeldib Eestis kõige rohkem, sest Eesti lipp, vapp ja keel ja kõik on kõige ilusamad. Mujal ei tahaks ma kindlasti elada, sest teiste lipud ja vapid ja keeled on koledad.“
Meie kiire ülemaailmastumise juures on siiski õnn, et mõned lapsevanemad kasvatavad oma lapsi Eesti Vaimus ja lapsed on juba väiksest peale suure kirega eestlased! Nende laste varal saab järeldada, et eestlus ei kao globaliseerumisega mitte kuhugile ja EL on lihtsalt üks suur ja loomulik kultuuriruum, mitte mingisuguste ühtsete väärtushinnangute või mallidega Euroopa inimese looja.
No comments:
Post a Comment