Ostuhullus

Hiljuti ilmus Ülo Mallenelt artikkel, kus ta samastas inimeste ostuhullust religiooniga ning arvas, et jaekaubanduse korraldus Eestis põhineb ainult massitarbimise propageerimisel ja pragmaatilisel kasusaamisel. Ta kurdab, et Me oleme Euroopa Liidus üks vähestest riikidest, kui mitte ainus, kus suured kauplused on tööpäevadel avatud kuni kella 23 ega ole suletud puhkepäeviti ning riiklike ning usupühade ajal. Samuti, erinevalt ülejäänud Euroopast, pole meil tugevaid ametiühinguid, kes kaubandustöötajate huve esindaks. Kõige kurvemaks pidas ta fakti, et läänest pärit suurte kettide omanikud kauplevad meil oma soovide järgi, kuid mujal Euroopas tööpäeviti kella 20ni, laupäeval lühendatult ning pühapäeval on pood sootuks suletud. Mallen pakub probleemile lahenduseks kaupluste lahtiolekuaegade korrastamise kristliku malli järgi- see andvat suurepärase võimaluse ostlejatel oma aega mõistlikumalt veeta.

Ma olen Malleniga nõus, et Eestis võiks olla paremini korraldatud ametiühingute süsteem nagu mujal Euroopas. Kuid poodide lahtioleku kellaajad pole nüüd küll mitte kaubandustöötajate kiusamiseks või ettevõtjate soovide arvestamisega vaid eelkõige on ju lahtiolekuajad kujundanud tarbija nõudlus. Pealegi ei ole Eestis kristlaste osakaal ühiskonnas nii suur kui mujal Euroopas. Malleni idee oleks ju tegelikult suure osa inimeste valikuvabaduste rikkumine ning neile kristlike põhimõtete pealesurumine. Mina arvan, et me ei pea ju tegema kõike nii nagu tehakse mujal. Mis siis, et me ka seetõttu erineme ülejäänud kristlikust Euroopast- las see jäädagi meie eripäraks.

Sakala