Märtsi teisel poolel ilmus Financial Times'is artikkel, mis kajastas viies EL-i suuremas riigis ja Ameerika Ühendriikides läbi viidud rahvaküsitluse tulemusi (viidi läbi ajavahemikus 28. veebruarist 12. märtsini). Mulle jäi segaseks asjaolu, et kaasatud olid ka USA's resideeruvad isikud - Äkki keegi oskab seletada? Järgnevas lühikokkuvõte tulemustest ja pisike arvamusavaldus.
Alustuseks intigeerivamad tulemused.
Tervelt 44% küsitletutest leidis, et elu EL-is on halvem kui enne sellega liitumist. 25% leidis, et nende elukvaliteet on paranenud.
Ühendriikides küsitletud oli eurooplastest vähem entusiastlikud seoses EL-i kasulikkusega majandusle ja keskkonnale.
Midagi positiivsema poole pealt.
35% valimist arvas, et Euroopa Põhiseadusel oleks positiivne efekt nende riigile, 27% arvas vastupidist. Eriti negatiivselt olid häälestatud britid, kellest 48% oli lepingu vastu.
Hoolimata laialt levinud arvamusest EL-i liigsest bürokraatlikkusest ja nö demokraatlike institutsioonide nõrkusest, oli ainult vähemus arvamusel, et elu oleks parem kui nende kodumaa lahkuks EL-st (nii arvas 22% küsitletud inglastest, sakslastest, prantslastest, itaallastest ja hispaanlastest). 40% arvas, et Euroopa Liidust lahkumisega halveneks nende riigi olukord.
Selles, et 44% küsitletutest oli veendunud elukvaliteedi halvenemises, on minu arvates suuresti süüdi nostalgia. Vanasti oli ikka rohi rohelisem, taevas sinisem ja silmanägemine parem; eriti vanema ja keskkealise põlvkonna puhul, kes elasid nn kuldsetel kuuekümnendatel (oletan, et mitmetel on kahe silma vahele jäänud asjaolu, et Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia olid juba siis EMÜ-s), millele järgnenud seitsmekümnendad polnud enam nii kuldsed ja seda sai juba rohkem EL-ga seostada. Ma arvan ka, et paljud küsitletud ei olnud kursis EL-eelse aja eluoluga (u 50 ja rohkem aastat tagasi). Areng on kindlasti toimunud, ka Lääne-Euroopas!
Euroopa Põhiseadus on minu arvates EL-i loomuliku arengu jätk, ilma selleta jääks euroliit paigale tammuma. Põhiseadusel on kindlasti nii positiivseid kui ka negatiivseid efekte; kui me tahame arenevat Euroopa Liitu on see ilmtingimata vajalik. Igaüks teab ise, mis ohvreid ta on valmis selle nimel tooma. Mina saan aru nii põhiseaduse lepingu pooldajatest kui ka vastastest.
Alustuseks intigeerivamad tulemused.
Tervelt 44% küsitletutest leidis, et elu EL-is on halvem kui enne sellega liitumist. 25% leidis, et nende elukvaliteet on paranenud.
Ühendriikides küsitletud oli eurooplastest vähem entusiastlikud seoses EL-i kasulikkusega majandusle ja keskkonnale.
Midagi positiivsema poole pealt.
35% valimist arvas, et Euroopa Põhiseadusel oleks positiivne efekt nende riigile, 27% arvas vastupidist. Eriti negatiivselt olid häälestatud britid, kellest 48% oli lepingu vastu.
Hoolimata laialt levinud arvamusest EL-i liigsest bürokraatlikkusest ja nö demokraatlike institutsioonide nõrkusest, oli ainult vähemus arvamusel, et elu oleks parem kui nende kodumaa lahkuks EL-st (nii arvas 22% küsitletud inglastest, sakslastest, prantslastest, itaallastest ja hispaanlastest). 40% arvas, et Euroopa Liidust lahkumisega halveneks nende riigi olukord.
Selles, et 44% küsitletutest oli veendunud elukvaliteedi halvenemises, on minu arvates suuresti süüdi nostalgia. Vanasti oli ikka rohi rohelisem, taevas sinisem ja silmanägemine parem; eriti vanema ja keskkealise põlvkonna puhul, kes elasid nn kuldsetel kuuekümnendatel (oletan, et mitmetel on kahe silma vahele jäänud asjaolu, et Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia olid juba siis EMÜ-s), millele järgnenud seitsmekümnendad polnud enam nii kuldsed ja seda sai juba rohkem EL-ga seostada. Ma arvan ka, et paljud küsitletud ei olnud kursis EL-eelse aja eluoluga (u 50 ja rohkem aastat tagasi). Areng on kindlasti toimunud, ka Lääne-Euroopas!
Euroopa Põhiseadus on minu arvates EL-i loomuliku arengu jätk, ilma selleta jääks euroliit paigale tammuma. Põhiseadusel on kindlasti nii positiivseid kui ka negatiivseid efekte; kui me tahame arenevat Euroopa Liitu on see ilmtingimata vajalik. Igaüks teab ise, mis ohvreid ta on valmis selle nimel tooma. Mina saan aru nii põhiseaduse lepingu pooldajatest kui ka vastastest.
Siis ja nüüd:
3 comments:
Euroopa Põhiseadus on minu arvates EL-i loomuliku arengu jätk, ilma selleta jääks euroliit paigale tammuma. Põhiseadusel on kindlasti nii positiivseid kui ka negatiivseid efekte; kui me tahame arenevat Euroopa Liitu on see ilmtingimata vajalik. Igaüks teab ise, mis ohvreid ta on valmis selle nimel tooma. Mina saan aru nii põhiseaduse lepingu pooldajatest kui ka vastastest.
Vale! EL Põhiseaduse leping on esimene samm teel hukatusse. Kuigi on ilmselge, et El vajab varem või hiljem mingit reformi, siis praegune "põhiseadusprojekt" astub impeeriumi uue moodustamise teele, mis suures plaanis lõppeb nende samade bürokraatia ning rahvusriikide ülese ametnikkonna probleemide süvenemisega. Sealt on ka üsna loogiline oodata rohkem plaanimajanduslikule ühiskonnale iseloomulikke otsuseid, mis stagnatiseerunud vanade liikmesriikide kiire heaolu parandamise nimel nõrgestavad Euroopa üldist majanduslikku võimekust ja pikas perspektiivis on kahjulikud ka neile endale....
Selliste konfliktsete huvigruppide puhul, nagu on seda rahvusriigid on riikide ühendusest ühendatud riikidesse minek loll otsus(põhjused miks nii kommunism kui muud väga totalitaarsed ühiskonnad läbi kukkusid sh.)
Tahaks veel mainida, et ma ei kavatse olla mingite Prantsuse bürokraatide jalamatt.
Nagu mina asjast aru saan, siis põhiseaduseprojektiga ei ole mitte mingil moel võimalik see "suure impeeriumiteke" Miks? juba sellepärast, et rahvusuhkus on kõigil Euroopa Liidu maadel väga tugev.
Konstitutsiooni eesmärk ei ole panna paika ammendavaid reegleid kõikides sfäärides. EL liikmesriikide põhiseadustes on tähtsamad asjad niikuinii samad. Konstitutsioon, mis oleks üldjoontes ühine lihtsustaks lihtsaks asjaajamist.
Seda viimast lauset oleks pidanud ehk rohkem laiendama. Suurriikide rahvuslikud huvid ongi üks minu põhilisi muresid kogu asja juures. Probleem on selles, et riikide vahelist diplomaatilist asjaajamist peetakse samuti takistuseks, palju lihtsam oleks ju mingi ametnik sellega tegelema lasta. Mida rohkem liigub EL riikide vahelistest diplomaatiast riikideülese organisatsiooni poole, seda rohkem hakkavad rahvuslikus lõikes suhteliselt fikseeritud organites läbi kumama teatud suuremate gruppide rahvuslikud huvid. Tsentraliseerimine, mida "lihtsama asjaajamise" nimel reformid püüavad saavutada, võimaldab ka edukalt mööda vaadata väiksemate riikide huvidest ning ajada oma riigile kasulikku poliitikat targu ja tasa.
Siinkohal ütleks, et tegelikult meil veel praegu vedas, et Saksamaa gaasijuhet oma riigi vääramatuks suveräänseks õiguseks peab. Sellised ultimaadid annavad ka meile rohkem manööverdusruumi ja põhjendavad meie õigusi. Samas on selle varal üsna lihtne näha, et tegelikult on enda ninaesise huvid kõige tähsamad(Mis EL´i energiapoliitikast me siina rääkida enam saame) ning arvestades, et kõigele vaatamata jääb näiteks Saksmaa mehtiatud ametikohtade hulk kindlalt suuremaks kui Eesti oma, pole minu arvates eriti raske seal ohtu meie endi huvidele näha.
Põhimõtteliselt on suhteliselt võrdsete(aka omavad sama mõjuvõimu seadusandlikus organis) riikide omavaheline vaidlus üsna demokraatlik, hoides loodetavasti ära kõige hullema. Samas nüüd valitsuse kätte andes rohkem võimu(aka EL`i täitevvõimuorganid ja ametnikkond)jõuame me tulemusteni, mis on seda läinud riikide puhul ilmselt üsna hästi põhjendatud(Kui muud kellad peas helisema ei hakka vaata kasvõi sinan ida poole).
Post a Comment